Ó-, untrennbares privativ - suffix (norw. o-j u-, fær. o-, aschwed. o-, adän. u-; got. alts. ags. afris. ahd. un-) un-; in: ó - auþogr, ó-beþenn, ó-bilgjarn, ó-blauj>r, ó-borenn, ó-brendr, ó-brigþr, ó-brydr, ó-búenn, ó-dæll, o-døkr, ó-fár, ó-friþr, ó-fróþr, ó-gagn, ó-glíkr, ó-góþr, ó-gqrla, ó-happ, ó-hróþogr, ó-hvatr, ó-jafn, ó-kátr, ó-kunnegr, ó-kuþr, ó-kviþenn, ó-kynjan, ó-kynne, ó-lagaþr, ó-leiþr, ó-lifþr, ó-líkr, ó-ljós, ó-ljúfr, ó-minne, ó-nauþogr, ó-neiss, ó-nýtr, ó-reiþr, ó-sáenn, ó-saþr, ó-sendr, ó-sjaldan, ó-skorenn, ó-skQp, ó-smár, ó-snjallr, ó-snotr, ó-spiltr, ó-sviþr, ó-sýnn, ó-SQtt, ó-teitr, ó-tíþr, ó-trauþr, ó-varr, ó-vile, ó-viltr, ó-vinr, ó-viss, ó-vægenn, ó-þarfr, ó-þekr, ó-þole, ó-Qrr.

óask (aþ, þ; norw. oast, adän. oe sig om for _tauf etw. acht geben'; schwed, dial. oa; got. ögan sis) sich fürchten (vor etw.: ebt, für jmd: of ehn): prs. ind. sg. 1. oomk ek of Hugen, at hann aptr né kome, þó seomk meirr of Munen Orm 20³, ek hitt oomk, at hér ute sé minn bróþorbane Skm 16^s, oomk ek aldrege, þót vér ógn fregnem Am 13*.

ó-auþogr, adj. ohne vermögen, arm: m. sg. nom. ma^r es auþogr, annarr óauþogr: skylet þann vætkes vá Rqv 74® óauþogr maþr, es til auþogs kømr, mæle þarft eþa þege VmlO¹.

ó - beþenn, part. prt. (norw. u - beden) ungebetet: n. sg. nom. betra es óbeþet an sé of blotet Eqv 145 \

ó-bilgjarn, adj. nicht xum xaudern geneigt_y schnell entschlossen: m. sg.dat. réþ til hefnda hergjarn (SigvQrþr) i sal ok epter varp óbilgjprnom (Gotþorme) aS^ 22²; acc. dælt yas at eggja óbilgjarnan (Got-J)orm) Sg 21¹.

Ó-blauþr, adj. nicht furchtsam, unerschrockenj tapfer: m. sg. acc. sá (yas harmr) hvassastr, es hjarta til konung óblauþan (H(?gna) kvikvan skqro Ohv 18²; superl. m. sg. nom. þat's óvist at vita, þás komom aller saman sigtívá syner, hverr es óblauþastr alenn Fm 24²; acc. manna þeira es mold troþa þik kveþk óblauþastan alenn Fm 23*.

6-borenn, part. prt. (norw. u-boren, aschwed. o-burin; got. un - baúrans, ags.

un-boren, ahd. un-gaboran) ungeboren: rn.pl. acc. jqfra óborna hykk þá enn vesa, es þat's til hatrs hugat Rm 8 *.

ó-brendi', part. prt. unverbrannt: f. sg. nom. ek slæ elde of iviþjo, svát eige kømsk óbrend heþan Hdl49². _c

ó-brigþr, adj. (aschwed. o-brigþer) nicht wankelmütig, treu : compar. m. sg. acc. óbrigþra vin fær maþr aldrege an manvit miket Hqv 6⁶.

*ó-brydr, part. prt. ohne spitxen oder stacheln (an den hufeisen): m. sg. dat. svá's friþr kvenna þeira es flått hyggja, sem ake jó óbryddom á ise hqlom Hqv 89 ².

ó-búenn, part. prt. ungerüstet, wehrlos: m. sg.dat. þat segja allir einnig, at J>eir sviku hann (Sigurþ) i trygþ ok vógu at honum liggjanda ok óbúntim Rr 20 pr 8; pl. nom. á sér þat illa, ef hQfþoþ áþr ráþet; enn ero|> óbúner, ok hQfom einn feldan Am41^s.

odr, m. (norw. odd, feer. oddur, aschwed. odder, udder, dän. od, f.; got. uzda- in eigennamen: Wrede 138, alts. ags. afris. ord, ahd. ort) 1) spitxe oder schneide einer waffe: sg. gen. øpj>e illþræle (Hjalle), áþr ods of kende Am 59²; dat. hann (Lyr salr) lenge mon á brods odde bifask Fj 32², ógn's i odde (sverþs) HHv 9², (runar ristnar) á Gungnes odde Sd 17³; 2) waffe: pl.nom. svipr einn vas þat, es saman kvQmo fQlver oddar at Frekasteine HHI55²; dat. ætt ara oddom saddak HHII8*; 3) sporn: pl. dat. joa yþra oddom keyreþ HR II39³, esa þat svik ein es sea þykkesk .. þót joa óra oddom keyrem HHII40³; 4) spitxe einer kriegerschar. Compositum: od-vite. *Odrúnar-grátr, m. _t Odruns klage', name eines gedicktes: sg. nom. Od üb. (papierhss.).

od-vite, m. wer die spitxe einer kriegerschar aufsucht, sich an die spitxe des heer es stellt; führ er, befehlshaber: sg. voc. folks odvite RHvlO² HHII 11% hers od-vite Orp 43¹ 53 \

ó-dæll, adj. misslich, unsicher: compar. n. sg. nom. hinn es sæll es sér of getr lof ok liknstafe; ódælla es vit þat, es maþr eiga skal annars brjóstom i Hqv 8³.