létoþ Br 10*; pl. 3. léto und liQnom (Þóre) lirynja lukla frk 19 \ Jarl léto (svein) lioita Bp 34², þeir (Granmars syner) af rike rinna léto Svipoþ ok Sveggjoþ SóLheima til HHI 49*, sofa né niQttot né of sakar døma, áþr þeir SigvQrþ svelta léto Gpr II3*, fetom léto frøkner of fjQll at þyrja mare ena mélgreypo Akv 13 ¹, léto (Gjúkungar) á leste lifa íþrótta Am 63², (Hamþér ok SQile) léto niQg ungan (Erp) til moldar hniga Hm 15*; opt. sg. 2. nár nauþfQlva léter norner gråta .. en Atla sjalfan léter fm i ormgarþ koma Akv 11*'*; pl. 3. þóttomk qIIo betra, ef léte mik life tyna Gpr II13*; látask für sich etioas bewirken: prt. ind. sg. 1. rata munn létomk rúms of fá (₍liess ihn platz für mich schaffen') ok of grjot gnaga Hqv 104*; ß) c. part. prt.: inf. hugþak hér i tune teina fallna, þás ek vildak vaxna låta Gpr II41²; prs. ind. sg. 3. Andhrimner lætr i Eldhrimne Sæhrimne soþenn Grm 18*; imper. sg. 2. lát þér at góþo getet Hqv 121⁵, (mit suffig. pron.) annars dags láttu hans Qndo faret Sd 25*; prt.ind.pl. 3. loket því léto Am 19* 11*; y) inf. oder part. prt. ist zu ergänzen: prs. ind. sg. 3. (liverr) lætr gunnfana gollenn fyr stafne (seil. fiQgra?) HHII22 ²; imper. sg. 2. lát svá breiþa (seil. verf>a) borg á velle, at und oss Qllom jafnrumt see Sg 64% (mit suffig. pron.) láttu hliþ rúm (seil. vesa) Fj 43*; prt. ind. sg. 3. benvQnd of lét .. margdýrr konungr á meþal okkar (seil. leggjask? lagþan?) Br 20*, þau lét hón (Guþrún) gjQld bréþra (seil, verþa) Akv 44*; prt. ind. pl. 3. hverjan (þjór) léto hQfþe skemra (seil, verþa) Hym 15*, þeir (segger Niþaþar) af tóko (bauga), ok þeir á léto (seil. dregna), fyr einn utan, es þeir af léto (seil, dregenn od. tekenn) Vkv 10^1,2; beide constr. (a und y) verbunden : prs. opt. sg. 3. hqfþe skemra låte hann (SigVQrþr) þann enn hrimkalda jQton (seil. verþa) ok af baugom bua Fm38^x;

c) anordnen oder befehlen, dass jmd etw. tue od. dass etw. geschehe: a) c. inf. prs. ind. sg. 3. lætr hann (Geirrøfr) handtaka þann mann er eigi vildu hundar á ráþa Grm26; prt. ind. sg. 3. konungr lét (lætr A) hann (Grimni) pina til sagna Grm 29, Agnarr .. sagþi at konungr gørf)i illa, er hann lét pina hann (Grimni) sak-

lausan Grin 33, Níþuþr konungr lét hann (Voolund) hQudum taka Vkv 15, lét Sigrun ambótt halda VQrþ á hauginuin HHU4S pr 2, hon (Brynhildr) lét drepa þræla 5 sina åtta ok fimm ambóttir Gpr 125 pr 4, konungr lét hengja Randvé en troþa Svan-hildi undir hrossa fótum Ghv 8, Fróþi konungr lét ambáttirnar leiþa til kvernar-innar Grt 21; ß) c.part.prt.: prt. ind. 10 sg. 3. lét hame våra hugfullr konungr åtta systra und eik boret Hlr 1*; 9) oft steht låta c. part. prt. geradezu an stelle des einfachen verbums: inf. eiskQld ek vil eten låta (st. eta) Fm 31*; prs. ind. sg. 1. 15 (mit suffig. pron.) leysegaldr lætk {jer fyr legg of kveþenn (si. kveþk þór) Gg.lO*; sg. 3. ósviþr maþr lætr opt kveþen (st. kveþr) verre orþ an vite Sd 24 *; _I imper. sg. 2. låt forna niþja talþa (st. tel) Hdl 11*; 20 prt. ind. sg. 2. þú lézt mér á beþ þinn boþet (st. bauzt) Ls 52², þú lézt hQggvenn Hata (st. hjótt) HHv 24², (mit , suffig. pron.) þá Yea ok Yilja léztu þór J . báf a i bafmi of teket (st. tókt) Ls 26*, golle 25 keypta léztu Gymes dóttor (st. keypter) Ls 42*; sg. 3. Suttung svikenn hann (Oþenn) lét sumble frå ok grøtta Gunn-lQþo (st. sveik, grøtte) Hqv 109*, margar brúþer hann (Hate) lét frå bue teknar (st. 30 tok) HHv 11*, hann (Helge) harþan lét Hunding vegenn (st. vå) HHI 10*.

- látr, adj. von einem gewissen benehmen; in: drót-látr, rakk-látr. r lauf, n. (norw. lauv, feer. leyv, aschwed. 35 löf, adän. løv; got. laufs, m., alts. lof, ags. léaf, afris. låf, ahd. loub, n.) laub: sg. nom. hvi er gull kallat barr Glasis eþa lauf hans (barr eþa lauf Glasis Wr)? FM I*-², nú 'mk svá litel sem dauf see 40 opt i jQlstrom at jQfor dauþan Gßr 118*; dat. Glaser stendr meþ gollno laufe fyr Sigtýs SQlom FM 1emk .. vaþen at vilja, sem viþr at laufe Hm 4*. laug, f. (norw. laug, aschived. lögh, 45 adän. løg, løv; ags. léah, ahd. louga) bad: sg. acc. laug skal gørva þeims lijmer 'o, þvaa hendr ok hQfoþ Sd 34*. Composita: fót-laug, munn-laug. laukr, m. (norw. lauk, fær. leykur, 50 aschwed. löker, adän. løg; ags. léac, ahd. louh) 1) lauch: sg.nom. sva vas SigvQrþr of sunom Gjuka, sem være grønn laukr ór grase vaxenn Gpr II2² (Bugge, Norr.